Kihelkonnapiiride sildid maanteede ääres loovad tunde, et olgu ajad, riigikord või haldusjaotus milline tahes, kihelkond on see üks ja ainus püsiv üksus, mis ei muutu.
Õpingute ajal muuseumikogudes tuhnides käis kihelkondade nimesid kümnete kaupa silme alt läbi, aga enamus neist ei tekitanud mingit äratundmisrõõmu, sest puudus isiklik seos. Peamine, mis kiheldkondadega seostus, oli kaart raamatust “Eesti rahvarõivad” , kus kujutatakse Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu põhjaosa haldusjaotust 19. sajandi keskpaigas.
Nüüd Eestis ringi sõites on pilt korraga hoopis selgemaks saanud. Palju abi on ka Regio poolt väja antud kihelkondade kaardist, mis on oluliselt asjalikum, kui too rahvarõivaraamatu oma.
Eesti kihelkondade kaart. Regio 2009.
Kaido Kama selgitus, miks kihelkondi oluliseks pidada:
“Sõna ’kihl’ või ’kihel’ on eesti keeles väga vana germaani laen ja ta on algselt tähistanud mingit kokkulepet või lepingut. Ühes kihelkonnas elavad inimesed oleksid siis justkui mingi lepingu või kokkuleppega omavahel seotud.
Kihelkond on tänini eestlaste piirkondliku identiteedi aluseks, kogu meie vanem kultuurikiht jaguneb kihelkondade järgi. Rahvalaul, rahvarõivas ja keelemurre on mingi kihelkonna omad, mitte valla või rajooni või kolhoosi omad.”
