Tunnistan ausalt – mulle meeldivad linnukesed. Mulle meeldib neid vaadata aknast ja binokliga, kuulda keset lumemöllu kevade saabumist siutsumas, joonistada konspektinurkadele, süüa koos salatiga… Olen linnukesi aastate jooksul mitmel moel kujutanud. Esimene teadlikult loodud linnuke pärineb kümne aasta tagusest ajast, mil koolitööna valmis sügavtrükis kukeke (1) , kes hiljem ka gobelääniks (2) kootud sai. Kukekesega lähedalt sugulane näib olevat ka roolind (3), kelle Mehhiko indiaanlaste kunstist inspireerudes ansamblile RO:TORO logoks vormistasin. Hea fantaasiaga vaataja võib roolinnus näha ka torupilli. Neli aastat tagasi võitsin kireva kikkaga (4) pärimusmuusika festivali kujunduskonkursi. Ühtlasi oli see üks esimesi suuremaid vektorgraafikas tehtud töid. Viimasel ajal olen linnufetišit välja elanud täiesti tarbetute vatilindude (5) tegemisega. Kui näen kangapoes mõnd eriti ilusa mustriga sitsikangast, kerkib kohe vaimusilma linnuke, mida sellest õmmelda saaks. Linnukeste täitmiseks kasutan muudest töödes järele jäänud kanga- ja lõngajuppe.
Mõistetavalt meeldivad suurele linnuaustajale ka Chintis Lundgreni loodud multikad. “Leevike, leevike! Soo tänav kuus…” :)
