Suvi pole möödunud ainult mängides ja lauldes, isegi töö tegemiseks on aega jäänud. Viimane saavutus oli partii tutilisi võtmehoidjaid, mis nüüd peaks olema rahutusse Londonisse jõudnud või jõudmas. Seni olen paelu ja tutte 3-5 tükki korraga teinud, nüüd vorpisin lausa 15 tükki jutti ja siis ühe veel inertsist lisaks. Mõtlesin, et kui need nüüd valmis saan, ei taha tükk aega midagi punuda. Paar päeva pidasin vastu, siis mõõtsin jälle uute paelade lõngad välja.
Neist viieteistkümnest meeldis mulle iseäranis üks siniste ja roosade lõngadega punutud pael, millele ka ekstra ilusa tuti ja helmed lisasin. Kahetsesin, et aega napib ning ei jõua veel üht paela lisaks teha, et kõige ilusama endale jätta võiksin. Kui siis ühel hetkel mind tabas telefonikõne, et president on Viljandimaal tuuritamas ja nüüd kohe on vaja Evelinile kingitust, siis valisin pikemalt mõtlemata oma kõige lemmikuma tutipaela, lugesin sõnad peale ja pakkisin sisse. Loodetavasti oskab uus omanik teda vääriliselt hinnata.
Ää, ja millal ma oma pika paela võiksin saada, kui Sul nüüd mõneks ajaks punumisest öök?
Tead, ei ole mingit öööki, näpud muudkui sügelevad punumise järele. Sinu pael on tööde nimekirjas kohe järgmine.
Ma arvan siiski, et minul on kõige ilusam pael!
A mul on kõige roosam =P
Rõõm on seega lausa mitmepoolne
Ilu päästab maailma!