Tänasest on mul 2 lammast. Teoreetiliselt. Sest tegelikult asuvad need lambad Virumaal, minu vanematekodus, kus neil on olemas oluliselt paremad elutingimused kui mina neile Viljandis pakkuda suudaksin. On olemas laut, talvehein ja paarkümmend hektarit karjamaad, mida neil siiski mõne veisega jagada tuleb.
Emal tekkis miskipärast lambapidamise soov ja mina muidugi kiitsin takka. Praegu veel suurest rõõmust üles-alla keksida ei julge, sest nagu selgus, polegi need samad utekesed, keda laupäeval vaatamas käisime. Sestap olen natuke skeptiline, kuni pole neid ise näinud-katsunud-püganud. Aga võib loota, et tegemist on vähemalt osaliselt maatõugu loomadega.
Novebri algul lähen neid pügama, siis villa pealt vaatan, kas nimetan neid edaspidi enda või ema lammasteks.
Pingback: Pässud « Käsi käib