Linnukesega

Tunnistan ausalt – mulle meeldivad linnukesed. Mulle meeldib neid vaadata aknast ja binokliga, kuulda keset lumemöllu kevade saabumist siutsumas, joonistada konspektinurkadele, süüa koos salatiga… Olen linnukesi aastate jooksul mitmel moel kujutanud.  Esimene teadlikult loodud linnuke pärineb kümne aasta tagusest ajast, mil koolitööna valmis sügavtrükis kukeke (1) , kes hiljem ka gobelääniks (2) kootud sai. Kukekesega lähedalt sugulane näib olevat ka roolind (3), kelle Mehhiko indiaanlaste kunstist inspireerudes ansamblile RO:TORO logoks vormistasin. Hea fantaasiaga vaataja võib roolinnus näha ka torupilli. Neli aastat tagasi võitsin kireva kikkaga (4) pärimusmuusika festivali kujunduskonkursi. Ühtlasi oli see üks esimesi suuremaid vektorgraafikas tehtud töid. Viimasel ajal olen linnufetišit välja elanud täiesti tarbetute vatilindude (5) tegemisega. Kui näen kangapoes mõnd eriti ilusa mustriga sitsikangast, kerkib kohe vaimusilma linnuke, mida sellest õmmelda saaks. Linnukeste täitmiseks kasutan muudest töödes järele jäänud kanga- ja lõngajuppe.

Mõistetavalt meeldivad suurele linnuaustajale ka Chintis Lundgreni loodud multikad. “Leevike, leevike! Soo tänav kuus…”  :)

Hingekirjas

Viimased kuud on möödunud väga töiselt, teiste tegemisi juhendades. Iseenda jaoks käsitöötamise aega enam ei jagugi. Seda suurem rõõm on teada, et minu varasemad tegemised on nüüd oma elu elama hakanud. Värskelt ilmunud raamatus “Hingekirjad. Eesti käsitöö kuldraamat” on minult paar ajakirjas Käsitöö avaldatud tööd. Ja paelaraamatul läheb jätkuvalt hästi. On juba tekkinud soov ja mõte uue kasuliku raamatu tegemiseks.

Soovitusi kaltsuvaiba ostjale

Paar päeva tagasi jälgisin murelikul pilgul tuttava pere lapsi elutoa kaltsuvaibaga tahtmatult liugu laskmas. Vaip oli salakavalalt pehme ja kerge ning võinuks täiesti juhuslikul hetkel temast üle kõndija pikali maha tõmmata. Nüüd on õnneks võimalik igast sisustuskaupu müüvast poest osta kummist vaibapidureid, mida saab vaiba alla õmmelda või liimida. Kuid niisama hästi võiks alustada korraliku, tiheda ja raske koega vaiba ostmisest, siis ei peaks pidurisüsteemidega enam vaeva nägemagi.

Mõned märgid, mille järgi head ja vastupidavat kaltsuvaipa ära tunda.

Lõim. Heal kaltsuvaibal on naturaalsest materjalist (linane või puuvillane) lõim. Lõimel on jämedust ja tugevust vähemalt nr 10 niidi jagu.
Kude. Puuvillatrikotaaži ribadest kootud vaip on parasjagu jäik, raske ja püsib põrandal paigal.

Viljandis ja mujalgi müüakse voodipesukangaste jääke, mis on u 3 cm laiusteks ribadeks lõigatud ning mida seetõttu on väga mugav vaiba koeks kasutada. Kuid sits, voodipesukangas jm jääb vaibakoena liig kerge ning tulemuseks ongi ohtlikud liulaskmise vaibad.

Sõrmetest. Kui sõrmeots vaibast läbi tuleb, võib vaiba rahulikult ostmata jätta. Mina nimetan neid “kudumise rõõmu” vaipadeks, sest kasutamise rõõmu neist kauaks ei ole. Hea kaltsuvaiba kude on nõnda tihe, et hädapärast õnnestub sellest nõel või sukavarras läbi ajada.

Viimistlus. Vaiba otstesse on u 1 cm jagu kootud lõimematerjali ning lõimed on korralikult umbsõlmega narmasteks sõlmitud. Veel parem kui otsad on kangaga kanditud. Olen sageli näinud vaipu, millel lõim otstesse kudumata on jäetud. Sellist vaipa emalt-tütrele pärandada ei saa, sest kloppimise ja puhastamise käigus hakkavad sõlmed lõpuks ikkagi järele andma ning siis hakkab kohe ka kude laiali jooksma.

Ilu. Lisaks kõigele muule on hea kaltsuvaip ka väga ilus. Fotodel Astri Kaljuse kootud vaip.

Tutivabrik

Suvi pole möödunud ainult mängides ja lauldes, isegi töö tegemiseks on aega jäänud. Viimane saavutus oli partii tutilisi võtmehoidjaid, mis nüüd peaks olema rahutusse Londonisse jõudnud või jõudmas. Seni olen paelu ja tutte 3-5 tükki korraga teinud, nüüd vorpisin lausa 15 tükki jutti ja siis ühe veel inertsist lisaks. Mõtlesin, et kui need nüüd valmis saan, ei taha tükk aega midagi punuda. Paar päeva pidasin vastu, siis mõõtsin jälle uute paelade lõngad välja.

Neist viieteistkümnest meeldis mulle iseäranis üks siniste ja roosade lõngadega punutud pael, millele ka ekstra ilusa tuti ja helmed lisasin. Kahetsesin, et aega napib ning ei jõua veel üht paela lisaks teha, et kõige ilusama endale jätta võiksin. Kui siis ühel hetkel mind tabas telefonikõne, et president on Viljandimaal tuuritamas ja nüüd kohe on vaja Evelinile kingitust, siis valisin pikemalt mõtlemata oma kõige lemmikuma tutipaela, lugesin sõnad peale ja pakkisin sisse. Loodetavasti oskab uus omanik teda vääriliselt hinnata.

Rūta Žalioji

Eestis ringi sõites on mul kombeks külastada väikeste linnade käsitööpoode ja nagu muuseas teha poepidajatega väike intervjuu. Uurin, kes neile toodangut valmistab ja kuidas kohalik käsitööelu edeneb.

Hiljutisel Leedu reisil laiendasin oma hobi haaret rahvusvahelisele tasandile. Leidsin Kaunase vanalinnast, Vilniuse tänavalt väikese poekese Rūta Žalioji (eesti k. Roheline Rutt), kus müüakse ilusat keraamikat, uhkeid vöid ja arhailisi rõivaid. Ehe ja kõrge kvaliteediga käsitöö, mida vanalinna turistilõksudes harva kohtab. Intervjuu poepidajaga jäi keelebarjääri tõttu üsna lühidaks, kuid sain teada, et poekest peavad inimesed, kes valmistavad tellimustöödena Leedu traditsioonilisi rõivaid. Mulle avaldas muljet, et on olemas pood, kust on võimalik osta korraga terve arhailise rõivastuse komplekt. Eestimaal pole sellist poodi veel leidnud.

Kaunase käsitööpoed ja linn jätsid nii hea mulje, et plaanin sinna kunagi tagasi minna.